Neljapäeval, 12. aprillil kell 15.30 toimub kunstikoolis järjekordne kohtumine “Elamusaasta” külalistega. Seekord tulevad meile külla kunstnik Kaido Ole ja kirjanik Jan Kaus.
Elamusaasta kohtumine ei ole pelgalt kunstnike poolt oma töö ja loomingu tutvustus noortele, vaid “ekskursioon” samasse aega ning vanusesse, milles on tänased kuulajad.
Külalised räägivad, kuidas nad leidsid teeotsad, tänu millele on nende elulugu huvitav ja loominguline. Esinemise leitmotiiv on loomingulisuse tähtsus ja tähendus inimese elus.
Vaata galeriid kohtumisest “Elamusaasta” külalistega
Kunstnik KAIDO OLE (s 1963) ütleb enda kohta, et ta on hilise arenguga. Maalimist õpetama hakkas ta kohe pärast kunstiülikooli lõpetamist 1992.a, professoriks sai 1998.a. Vabakutseline alates 2010.aastast.
Kaido Ole käest on küsitud – Kas kunst võib päästa maailma?
„Selline absoluutne küsimusepüstitus ja idealism teevad mu kohe irooniliseks, kuigi ma kaldun ka ise pigem idealismi, sest pean seda heaks mootoriks. —
Ma arvan, et ideaalne maailm on palju toredam paik, eriti tänu oma mitmekülgsusele, kui me siin keegi suudame endale üldse ette kujutadagi. Ning tee selleni viib läbi igaühe püüde eelkõige vaimselt täiustuda ja oma olemise üle juurelda. Selleks sobib tipptasemel kunsti tegemise üritamine suurepäraselt.
Muu hulgas on tippkunsti ülesanne lõhkuda kõikvõimalikke ühtseid ideaale ja visioone. Visioone, kuidas asjad peaksid olema ja käima. Iga kunstnik võiks ja isegi peaks võtma endale kohustuse arendada omaenda läbitunnetatud ideaale ja põhimõtteid, mitte moodustama parteisid sarnaste väärtuste alusel. Niimoodi me päästamegi maailma ning oleks naiivne loota, et keegi meist või meie järeltulijatest seda sellisel ideaalsel valmiskujul näha saab.
Seega pole mingit põhjust ka pettuda, kui 40 aastat individuaalset pingutust pole ülemaailmset olukorda märgatavalt parandanud.“
Mis määrab selle, et lapsest saab loominguline inimene?
„— Mõnikord tundub, et see valmisolek on ikkagi kaasasündinud ja ootab mõjule pääsemiseks vaid soodsat keskkonda või juhust. Mis tähendab, et viimaste puudumisel võib see loomingulisus ka avaldumata jääda või avaldub väga vähe.
Mõnikord tundub jälle, et väga palju sõltubki vaid keskkonnast ja juhusest ning veidi teistsuguste asjaolude korral lähebki kõik hoopis teisiti. Iga inimese puhul on tegelikult võimalikud äärmiselt erinevad elud, kuid kohe pärast sünnihetke hakkab väline maailm neid tõenäosusi järjest kasvatama ja kahandama. Selleks hetkeks, kui ise ka midagi teadlikult suunama hakkame, on meie „minaga“ juba juhtunud palju väga olulist, mida indiviid paraku tõlgendab juba selle „loomuliku“ osana.
Häda on ka selles, et loomingulisust tõlgendatakse minu arvates samuti liiga kitsalt (paradoks), mistõttu suur hulk inimesi peab end täiesti veendunult mitteloomingulisteks.“ (lõik M. Mikomägi artiklist „Kunstnik Kaido Ole – enda suhtes vastikult rahulolematu“ , 4.11.11, terviktekst – http://teatritasku.ee)
JAN KAUS (s 1971) on kirjanik, tõlkija ja toimetaja. Tema sulest on ilmunud hulgaliselt romaane, luulekogusid, esseesid ja ka kirjanduse õpikuid.
Mitmekülgne Kaus avaldas eelmisel aastal miniatuurromaani «Kompass», gümnaasiumiõpiku «Kirjandus ja ühiskond» ning tõlke Tommi Kinnuneni romaanist «Peraküla». Ühtlasi jõudis Vanemuises lavale tema libretole valminud Märt-Matis Lille ooper «Tulleminek».
„Mulle on kirjanduse puhul alati tohutult meeldinud see piiritu isiklik vabadus. Olen nimetanud kirjandust suureks vabaduse territooriumiks ja vabaduse mandriks, millel iga kirjanik rändab. Peaaegu kõigi teiste kunstivormide puhul on seda kollektiivset survet palju rohkem. —
Kuid kirjanduses otsustan mina üksi. Ning muuhulgas teen ise oma vead. Ning vastutan ise nende kõigi eest. Teisalt olen ma üha rohkem hakanud aru saama, kuidas selle isikliku teo all on kirjandus siiski kollektiivne looming. Just seeläbi, et teised inimesed suudavad kirjutajat siiski kohutavalt palju mõjutada. Olen enda puhul täheldanud, kuidas teiste inimeste vestluses öeldud asjad hakkavad minu peas idanema ja mind vaikselt kuhugi juhtima. Ning seega tunnistan, et teiste inimeste hääled kajavad minu teostes tahtmatult kaasa. Seega pean ma kriitikat väga oluliseks. Sest see on mind kirjutajana väga palju aidanud leida mingeid huvitavaid teeotsi“ (lõik A. Loogi intervjuust J. Kausiga, Postimees, 14.03.18).
